Sain lõpuks üle pika aja jälle blogi meisterdada. Vahepeal saime Kaupoga farmi tööle mõneks päevaks. Alguses tundus kõik väga ok, meile võeti elamiseks kõva motellituba ja itaalane ise toitis ka meid iga päev. Farmi töö muidu päris julm, valus tamp on taga ja sellise kuumusega annab ikka seal rabada. Viimasel farmipäeval küsisime siis bossilt, kas saame nüüd palgakõrgendust ka nagu ta oli meile varem lubanud. Ta vastas selle peale, et praegu veel ei saa, sest ta võttis meile kalli motelli ning söötis ja jootis meid seal. Ok olime sellega nõus ja asi jäi sinnapaika. Järgmine päev kui sama venna alla linnas tööle läksime siis küsisime palka, et saaks auto ära osta. Selle peale tuli jutt, et meile palgast läheb elamine ja söök ka nüüd maha. Kuigi just eelmine päev oli kokkulepitud, et kõik on tema kulul. Selle peale ütles italjano, et kui me ei lase palgast seda kallist motelli ja sööki maha võtta siis tööd meile enam pole. Ütlesime, et meil pohhui tahame lihtsalt oma rahad kätte saada ja lähme minema tema alt. Saime õnneks oma rahad kõik sendi pealt kätte ja olimegi jälle ilma tööta. Ega sellise venna all polekski võimalik töötada kui inimene oma sõna ei pea. Vahepeal saime teada, et peame oma hostelist kus elame välja minema mõneks ajaks, sest inimesed olid juba varem meie toa ära broneerind. Otsisime terve linna majutused läbi aga kõik olid välja renditud. Siis ei jäänudgi muud üle kui kutsusime eestlastest sõbrad järele ja panime tagasi Bunbury hostelisse. Laural oli ka graafik tööl normaalne, et saime ka jõuludeks meiega Bunburisse jääda. Jõuluõhtu algas kõva grilliga ja siis läks sujuvalt joominguks üle. Austraalased ise peavad jõule 25 dets, aga kuna hostelis kõik enamus välismaalased siis kõigil oli sama plaan ennast 24 jahedaks panna :D Jõuluõhtu lõppes jälle klubi tiiruga. Hommikul kui pool sakisena üles ärkasin, tuli meelde, et olime kokku leppind ühe auto vaatamise Bunbury lähedal. Raido oli nõus meid sõitutama ja läksimegi autot tsekkama. Auto ise oli Ford Falcon 1999, automaatkast, neljase mootoriga ja kõva soundsystemiga. Tegime proovisõidu ja pill meeldis meile ning otsustasime ära osta. Hind oli kuulutuses 1500 doltsi. Kaupo vana juut pakkus automüüjale 1100 ja see oli kohe nõus. Käisime võtsime raha välja ja diil sai tehtud. Siiamaani pole veel ühtegi viga välja tulnud autol. Ainuke teema on see, et linnas rüüpab neljane mootor ikka päris palju. Siis kui mõned päevad sai Bunbury-s oldud siis oli aeg Laural tagasi tööle minna. Õnneks ühele inimesele oli võimalik ikka majutus leida Dunsboroughtis. Viisime siis Laura uute hostelisse ja vaatasime seal ümbrust. Nii kui autost maha saime öeldi meile "tere". Ajasime vähe juttu ja saime teada, et seal hostelid eestlasi üldse 7 tükki kokku. Jätsime Laura perele raha teenima ja läksime ise tagasi Bunburisse ja pikendasime hosteli aega. Nüüd kui auto perse all siis tööd palju kergem otsida. Sõitsime paari tunniga päris palju kohti läbi ja uurisime töö kohta. Igalt poolt tuli sama vastus, et jaanuari alguses alles hakatakse inimesi tööle võtma. Googeldasime gumtree-s ja leidsime kuulutuse kus otsitakse arbuusifarmi töölisli. Pommitasime mitu korda peale ja lõpuks sain liinile. Tegelane ütles, et jaanuari alguses läheb tööd lahti ja paneb praegu tiimi kokku. Võttis mu nime ja nri ja lubas kindlasti helistada kui asi pihta hakkab. Ükspäev käsime oma Bunbury sõbra Erkoga talle autot ostmas sada kilti kaugemal. Tagasi tulles sain ka siis lõpuks selle valel pool liikluse ära proovida. Polnudki nii hull kui ma alguses arvasin. Täna käisime Erko offroad autot testimas rannas. Päris mitu korda oli hirm, et jääme sinna kinni ja hui sealt välja saab. Aga õnneks läks kõik hästi ja jõudsime ikka tagasi maanteele. Homme on meil minek tagasi Dunsboroughti, sest saime lõpuks omale hosteli toa. Päris kalliks läheb hostelites elamine. Nädala üür meile kolmele tuleb umbes 600-700 dollarit. Järgmine plaan nüüd kiirelt tööle tagasi saada ja hakata oma pesa vaatama kuhugi.
