Valmistumine tripiks
No snakes here!
Hanno enne ujumist
Luiged rannas
Hanno peale ujumist
Renu oma reisikaaslasega
Tegin blogi
Tere hommikust
Padjakas
Koobastes
Mingi somm oli külaliste raamatusse oma arvamuse jätnud :D
Üks ilusamaid kohti
Ujuma sinna väga ei kisu
Järjekordne ööbimiskoht
Mäu
Ahv on tegudel
Renu saak
Pimp my ride
Raske töö
Townsville-s ujumas
Mägi keset linna
Mingi eriti creepy sild
Suht ainuke pilt Mackayst vist
Kõva tekst
Palju pole vaja
Pühapäeval sai kõvasti pakitud ja autole hooldus tehtud, et pill ikka tripi vastu peaks. Esmaspäeva hommikuks olime jäänud kolmekesi, Mina, Hanno ja Renu. Kaupo ja Laura kolisid mõneks ajaks Gold Coastil Ivo juurde, et tööd sealkandis edasi teha. Garen aga lendas pühapäeva hommikul Eesti poole minema. Hommkul käis veel maakeler ja võttis maja võtmed ja panime liikuma. Esimene peatus oli kuskil Sunshine coasti lähedal, kus leidsime ilusa ranna ja mõtlesime, et läheks ujuma. Lendasime vette ja möllasime seal mõnda aega, üks hetk vaatasin, et põhja pole enam all. Hakkasin siis kalda poole ujuma aga edasi üldse ei liikunud. Hoovus oli nii kõva, et sakutas koguaeg ookeani peale tagasi. Veits aega hiljem kuiulsin Hannot kuskil laine vahel, et tal ei jõua siit välja ujuda. Renu sellel hetkel veel üritas seal laineid püüda kui mina proovisin kuidagi kaldale saada. Äkki Renu ütleb, et Hanno on kadunud. Panime siis kiirelt kalda poole ja lõpuks saime jalad põhja ja saime rannavalvele lehvitada. Vend lehvitas vastu ja tuli väikse sörgiga oma putkast alla ranna peale. Selle aja peale oli Hanno jälle kuskilt lainete vahelt välja ilmunud ja suutis täpselt enne seda kuidagi kaldasse saada kui rannavalve suutis oma kajakiga talle järgi minna. Hiljem mõtlesime, et ikka joppas päris kõvasti, et seal kasti kõik ei käinud. Järgmine kord põlvedeni vees ainult igastahes :D Edasi põrutasime Harvey baysse kus tegime lihtsalt mõned klõpsud ja põrutasime edasi. Plaan oli algselt panne esimesel päeval Rochamtoni välja aga kuna pimedas neid kängurusid nii palju teepeal siis otsustasime minna Bundabergi. Õhtul kui kohale jõudsime oli suht räpane juba olla ja tahtsime kõik pessu. Õnneks on mul jõusaali kaart millega saab igalepoole üle maailma samasse jõusaali sisse. Lendasime siis jõuka ette ja tegime kõik näod, et lähme kõvasti trenni tegeme kuigi ise panime otse pessu ja siis teispidi välja. Öö veetsime autodes kus puhkas isegi üllatavat hästi välja. Esimese valgusega hakkasime jälle edasi kütma. Esimene peatus mis tegime oli Rockhamtoni lähedal, seal läksime tunniajasele koobaste tuurile mis oli päris huvitav. Kuigi hind polnud küll seda väärt. Edasi võtsime sihi Mackay peale kuhu jõudsime ilusti enne pimedat. Linn välimuselt oli suht lambikas, kõik majad olid üli väiksed ja terve linn oli mega laiali hajutatud. Igal õhtul jälle pesemise teema, läksime siis jälle jõuka ette aga see oli nii rahvast täis, et tahtnud sinna sisse ronida nii pundiga. Vaatasime vähe ringi ja lendasime kuhugi caravan parki sisse, alguses lasime seal ilma tuledeta ringi aga kuna see tundus veidi kahtlane siis lükkasime autole tuled tagasi peale ja sõitsime tuimalt kuhugi keset caravanparki olevassse pesemiskohta. Kuna algselt oli plaan meil Mackaysse jääda ja seal omale töö vaadata siis hakkasime elamist otsima. Renu helistas ühele vanamehele kes üüris välja tube ja rääkis loo talle ära kes oleme, otsime elamist, tööd jne. Vend lubas meile elamist ja tööd mõlemat. Keerasime siis jälle õhtul autodesse kerra ja hommikul läksime vanapapiga kohtuma. Vanamees ise oli ehitusmees ja tahtis omale taha aeda garaaži alla elamist ehitada, selleks aga oli tal aga meid appi vaja. Tunnihindeks ütles ta meile 15 dollarit mis on siin väga väike palk ja elamise oleks saanud kõik ühte teleka tuppa. Jutu käigus tuli välja, et tal naabrimees kellel maja vaja värvida. Läksin just autost midagi tooma kui naabrimees vanamehele külla tuli. Vanamees tegi meid tuttavaks ja rääkisime temaga aga businessist. Läksime siis naabrimehele külla ja tegime talle hinnapakkumise mille peale läks vennal nägu suht paigast ära. Eks vend vaatas, et lambi backpäkkerid ja saab odavalt tehtud, kuigi hind oli üldiselt suht odav võrreldes töödega mida muidu teinud oleme. Lõpuks ütlesime vanamehele, et kui me saame ta naabri tööotsa endale siis võime talle ka appi minna mõneks päevaks. Lubati tagasi helistada aga kõnet ei tulnud ja otsisime edasi. Käisime Mackay vahel agentuurides ja seis oli päris kusine nende jutu järgi. Käisime veel korra ühes rekafirmas, kus Ranu ja Hanno uurisid töö kohta ja seal ka jutu järgi ei tundund midagi head oodata kui isegi nad sinna tööle oleks läinud. Poole päeva peale jõudis kõigile kohale, et seal midagi väga ei loo. Uurisime veidi netis ringi ja vaatasime, et Townsvilles tundub tööga parem seis olevat. Helistasime paari kohta ja lubati ühendust võtta. Kuna kell oli suht palju mõtlesime, et pole väga kaugele mõtet minna ja võtsime suuna Airly Beachi. Sinna kohale jõudes oli kõigil karp lahti, koht oli lihtsalt super ilus. Kuna tunne oli jälle kõigil dirty siis vaatasime ringi ja leidsime suht lambist mingi backpäkkeite hosteli kuhu sai lihtsalt tagant kaudu sisse jalutada. Majandasime seal veidi ringi ja leidsime dušširuumid. Rabasime autost oma tavaari ja käisime seal pesus ära. Kõigil jälle hea puhas tunne ja mõtlesime, et vaataks linna vahel ka ringi. Lasime kõik ühe õlle linnavahel ja kobsime jälle autodesse magama. Hommikul vaatasime rahulikult veel valges ka ringi ja võtsime suuna mingi kose juurde. Sinna koahe jõudes ootas meil ees ainult mingi kuivand lomp. Vihmahooajal oleks seal päris ilus aga praegu tundus mõttetu. Järgmine peatus oli meil Bowenis kus jäime lihtsalt kuhugi ranna äärde seisma. Seal avastasime, et palmi otsas os kookuspähklid. Proovisime siis neid alla loopida aga ei kukkund midagi. Õnneks leidsin maast ühe värskema ja asusime seda sellele auku sisse uuristama. Mis oli taskunoga ikka ulme töö. Peale umbes kümmet minutit majandamist saime lõpuks kookospiima juua. Maitse oli ülikõva ja Renu ei andnud ikka rahu ning ronis nagu ahv palmi otsa ja peksis seal veel kolm tükki alla. Bowenis sain kõne ühelt värvijalt kes tegutseb Townsvilles ja otsib töölisi. Kokku sai lepitud järgmise päeva hommikul kohtumine. Õhtuks jõudsime me lõpuks Townsville-i, mis on ikka kordi ilusam kui Mackay. Öö veetsime jälle autodes ja hommikul läksime töövestlusele. Vahepeal oli aga midagi juhtund ja tööots oli lükatud kaks nädalat edasi. Õnneks saime head infot kust edasi tööd vaadata. Veidi aja pärast oligi meil ports värvijate numbreid olemas. Esimese kõnega saime põhimõtteliselt kohe ka tööle. Käisime saime uue bossiga kokku ja leppisime kokku, et alustame homme hommikul. Nüüd lähiajal veel kõvasti sebimist aga hea on lõpuks kuskile kohale jõuda. Terve tripi jooksul sõitsime Hannoga kahepeale kokku 1800km ja Renu pani oma autoga selle otsa üksi. Täna öösel enam autos ei maga, sest muidu ei jõuaks homme väga tööd teha. Hetkel võtsime hostelisse mõneks päevaks toa ja siis saab edasi vaadata mis elamisega teeb. Jutt sai suht pikk seekord, enamus kirjutasin ma tripi ajal ja muidu nii hulluks ma minna ei viitsi.
