Lebos
Sünna ettevalmistused
Esimesed
Raido tiksumas
Barrabup pool
Saabumine
Paneme laagrit kokku
Laura tööpostil
Mini laager
Gangbang
Sõps meil
Sisaliku saba või pool madu
Vettehüpped
Vähe pikem lend
Salto ilusti selja peale
Margiti peakas
Põkk Margit ja Laura
Kängurule istuvad nuudlid :D
Serpetin falls
Chillbill
Garen ja Renu Perthi hostelis
Uus koduloom Ülo
Veidi üle nädala tagasi otsustasid Renu Ja Garen, et mõtekas vaadata Perthi ja otsida sealt tööd. Üle eelmisel pühapäeval võtsime kõik tripi ette, et sõbrad Perthi ära vistata. Teepeale jäi meile üks rahvuspark kuhu Marko ja teised meid eelmine kord viia tahtsid, aga tookord oli park kinni. Mõtlesime, et lähme proovime siis seekord äkki joppab ja saab kose alla ujuma minna. Sõitsime kohale ja asi oli avatud. Pargi pilet pundile oli 12 doltsi ja lõpuks asja uurima minna. Sisse sõites nägime kohe punti kängurusi pargis hängimas. Parkisime auto ära ja läksime tegelasi nuudlitega söötma. Siis kui olime vähe aega nende tegelastega majandanud ja möliseda saanud, et neid toidame oli aeg ujuma minna. Koht oli päris mõnus, mäest voolab alla kosk ja sealt edasi on tehtud väiksed ujumisebasseinid kus saab ujuda. Lebotasime seal mõned tunnid ja oli aeg edasi liikuda. Käisime ka tiiru Perthi sõprade juurest läbi. Ajasime seal veidi möla japeale seda läksime Renule ja Garenile elamist otsima. Alguses käisid nad mingit toa üüri asja uurimas aga see oli liiga kallis laks. Kuna kell peksis peale ja meil oli vaja veel 300 kilti tagasi ka sõita viisime nad meie kõige esimesse hostelisse. Seal said nad õnneks ka toa ja saime tagasi põrutada. Mõne päeva pärast said nad mõlemad tööle kuhugi ehitusekoristuse teema peale. Kuigi seda tööd väga stabiilselt pole, on ikka parem kui tühja vahtida. Ükspäev arbuuse korjates märkas Kaupo väikest madu. Lõpuks ometi nägime ka meie ühe ära. Kaupol muidugi oli vähe parem idee, et peaks mao kaasa võtma ja Laurale ka näitma. Nii me siis kolmekesi läksime, Kaupo rehaga, mina labidaga ja ülemus ämbriga madu püüdma. Kätte me ta saime ja pudelisse ta läks pärast kui koju minek oli. Laura sai vist jälle ühe eluaegse trauma kui välja jagas mis meil pudelis liigutab:D Pudel vedeles mõnda aega Laura ukse ees ja seest oli ainult kuulda kus Laura lõugas: "Viige see värdjas minema, ma tahan välja tulla". Uus sõps sai nimeks Ülo. Alguses oli plaan madu viina sisse panna ja niisma alles hoida. Lõpuks meil viinast ja maost kahju ja võtsime ta järgmine päev kaasa kui teisse kohta tööle läksime. Seal näitaime oma sõpra ülemusele, kes uuris madu ütles, et see väga mürgine pole ja lubas selle enda maale lahti lasta. Eelmine nädalavahetus oli meil siis telkimine ja minu sünnipäeva tähistamine. Kuu aega enne oli juba plaan minna ja teha üks metsareiv. Uurisime ülemuselt häid kohti ja ta soovitas meile Barrabup pooli. Arbuusimees Rick ja teine boss Jamie mõlemad andsid meile kõva matkavarustuse kaasa koos treileriga. Laura hoolitses söökide eest ja sebis lihunikult välja kõva hunniku liha, et sašlõkk kokku väänata ja vaaritas ka kartulisalati kokku. Plaan oli laupäeval kell 11 startida kogu pundiga ja järgmisel päeval tagasi tulla. Nagu tavaliselt jäid kõik hiljaks ja ainult enamvähem õigel ajal oli kohal Bunbury gäng. Kuna teistel läks veel kõvasti aega siis läksime ees ära. Teepeal sai Ott harjutada oma sõiduoskusi kui ees sõitavast treilast hakkas lendama madratseid ja muud kola mis tuule alla võtsid. Korjasime oma kola kokku teepealt ja panime edasi. Lõpuks kui kohale jõudsime lõime oma laagri püsti ja panime ujuma. Mõne tunni jooksul vajus ka ülejäänud rahvas kohale. Kogu grillimine käis gaasipliidi peal, sest Austraalias on suht retsid seadused kus võid lõket teha jne. Kui jääd vahele lõkke tegemisega keeluajal lendab kaela trahv umbes 5 tuhat dollarit ja kui peaksid veel tekitama tulekahju siis on kinni minek. Nii, et ei hakkand igaks juhuks jamama ja kokkasime gaasigrillil. Kohale jõudis lõpuks 13 inimest kokku kes kõik olid eestlased. Õhtupool kui pidu oli juba mõnda aega käinud mõtlesime meestega, et lähme kogu pundiga metsa vahele ja võtame kaasa ainult kõige sitema lambi, et saaks naisi hirmutada. Proovisime igate pidi ehmatada kuid enamus teemad kukkusid perse. Kuni Kaupo leidis mingi toru ja hakkas seal sees sonkima. Ise sokkis veel midagi, et väikse lapse käesi on sees seal. Äkki tõmbas vend tokiga välja mingi eluka saba, arvatavasti madu või sisalik. Siis said küll kõik naised joosta kõvasti kui Kaupo selle sabaga ringi hakkas vehkima. Laura käis kohe kuhugi põõsasse kärna ja Garen jooksis oma veniklaasiga Merjele otsa nii, et ta oli läbi märg. Liikusime tagasi oma laagrisse ja pidu läks edasi. Meie auto aku lasti mõne tunniga jahedaks muusikaga aga vähemalt oli teada, et olemas on krokodillid millega saab järgmine päev tööle panna. Pidu kestis umbes kelle viieni ja siis vajusid kõik ära unne. Mõned autodesse ja mõned telkidesse. Hommikul olid enamustel valused pohmakad ja kõhud tühjad. Öösel olid sipelgad toidu ära omastanud ja gaasigrilli gaas oli ka otsas. Läksime siis Erkoga süüa ja gaasi tooma linnast. Pärast väikest söömingut oli juba enamus inimestel ok olla ja mindi purde peale päevitama ja ujuma. Vahepeal tuli mingi mölakas sisalik ka asja uurima, sellele viskasime sipelgatega kaetud liha mis istus talle rängalt. Kingiks sain sõpradelt, juukselõikusaparaadi, raadiosaatjad ja raha. Kõik vajalikud kingid, aparaati läheb mul nagunii iga kahe näti tagant vaja, raadiosaatjatega on hea roadtripil teiste autodega suhelda ja raha läheb alati vaja. Peale pidu tulid Marko ja Margit meie juurde, sest nad olid Perthist oma kola kõik kaasa rabanaud ja tulid otsima siiakanti farmitööd. Renul ja Garenil joppas, et said omale kohe nende toa üle võtta. Vähemalt ei pea enam kuskil hostelis elama. Mul ja Kaupol saavad kohe 88 farmipäeva saavad ka kohe tehtud, et teise aasta viisat saada. Ka meil kolmel plaan varsti kuhugi edasi liikuda. Veel miskit kindalt pole aga arvatavasti Perthi alguses. The end
